Edela-Saaremaa muistsed agraarmaastikud

 

Käisin märtsi keskpaigas Saaremaal. Kui viimasel korral – mullu sügisel – oli ajendiks puhkuse tähistamiseks planeeritud soolo-rattamatk (selle Saaremaa etapist loe siit), siis nüüd olin saarel autoga ning koos heade sõprade-mõttekaaslastega. Meie põhiline huvi ja tähelepanu oli sihitud küll Sõrvemaa inimeste ja paikadega tutvumisele, aga kuna öömaja leidsime endile naabrusest Kihelkonna kihelkonnast, siis piilusin ma juba aegsasti Maa-ameti kultuurimälestiste kaardikihile, et teada saada, mida head võiks ümbruskond ehk veel põhiprogrammi kõrvalt pakkuda. Paar asja hakkasidki kohe silma.

 Oli varajane pühapäeva hommik. Hall valgus oli juba üle maa laotunud, aga tares veel kõik magasid. Mina kui seltskonna vanim liige kaotasin une enne kaheksat ära (olen kindel, et kui vanemaks saan, nihkub ärkamisaeg sujuvalt kuhugi nelja kanti) ning leidsin, et aeg on küps üheks kergeks jalutuskäiguks looduses. Hiilisin õue ja asusin mööda maanteed kõmpima. Siht oli teada – kaart näitas, et Riksu külast ihaldatud paika Taritus jõudmiseks tuleb läbida oma paar kilomeetrit.

(Punane mumm Maa-ameti kaardil näitab Taritu küla asukohta saare edelaosas, üsna kunagise Sõrve saare naabruses)

Saaremaal on siin-seal säilinud jälgi muistsetest põldudest ning Taritu on üks taolisi paikadest. Varem olin pronksi- ja vanema rauaaja põllujäänuseid käinud vaatamas Rävalas Rebalas ja Virumaal Uuskülas. Saaremaa omad on teadusringkondades vähemtuntud ja -uuritud ning laiem avalikkus ei tea neist ilmselt üldse midagi, aga oma lugu peab ju ometi neilgi kõnelda olema. Taritu põllu lugu olin ma igatahes valmis kuulama ning selleks sukeldusin ma õiges kohas söakalt metsasügavusse. Siin kuskil puude, sambla ja lehekõdu all pidi see põld kaardi järgi olema…

Algus polnud tõotav. Puude ja sarapuupuhmaste vahel ei hakanud esiti midagi muistsele maaharimisele viitavat silma ning seejärel läks asi ainult nutusemaks, kui mets asendus tiheda raagus võserikuga. Ainult mingite mulle tundmatute sõraliste käigurajad aitasid mind sellest vitsaistandusest veidi inimlikumal moel läbi tungida. Aegamööda tihnik siiski hõrenes ning maastiku vaatlemise tingimused leebusid.

(Esmapilk ahvatleb mõttele, et sellise niiskevõitu metsa kogemiseks ei pea küll kodunt kaugele minema, aga kogemus mainitseb mitte liiga kärmelt ennatlikke järeldusi tegema)
 

(Taga targemaks läheb: lihtsam võib olla leida heina nõelakuhjast kui midagi asjalikku säärasest vitsavõsast)

Kuidas võsa ja metsa all ära tunda kunagist põllumaad? Igati loogilise talupojamõistuse kohaselt on põld reeglina ilma suuremate puudeta lage plats ning puude puudumist kompenseerib inimtahtel kasvama määratud tera-, kaun-, juur- või köögivili. Kui need on põllult koristatud ja järgmisel aastal midagi muud asemele ei külvata, võtab metsik loodus ruumi tasahilju, kuid kindla käega tagasi, lastes seal omalt poolt kasvada kõike, mis sinna kasvama pääseb ja kasvama jääb. Kunagi inimeste valatud higi ja vaeva on aja möödudes maastikul aina keerulisem aimata. Ent päris olematuks need jäljed ka ei kao. Maapinna all võivad säilida aluspinda kraabitud adrakriimustused. Kultuurtaimi kasvatanud mullapõue keemiline koostis võib olla muutunud. Lähedusse jäävate soosilmade või sulglohkude põhjamudas magavad igiund vana aja taimede õitseeast sündinud õietolmuterakesed ja alepõletustel lendunud söekübemed. Ning eelkõige mereranna-lähedastel loopealsetel võivad päris muistsetest põlvedest olla endiselt alles kokkukantud põllukivide hunnikud ja peenrad.

Ning oli see siis ime, hea õnn või asjade loomulik areng, aga igatahes kivikangruid, mille saare parkunud töökäed olid pikkade aastate jooksul kivikoristuste käigus kokku kuhjanud, hakkasin sealt sarapuude vahelt tõepoolest ühel hetkel märkama. Mingi tundmatu metsaelajas oli mõnda hunnikut innuga kraapinud, nii et must muld koos kohati inimpea suuruste kivimunakatega tuisanud. Nähtavasti oli olendi karvases loomapeas ja korisevas loomakõhus kedranud tõsikindel vajadus hambaaluse järele ning siis ei hoolinud ta paiga muinasväärtusest kuigivõrd. Püüdsin pilku teritada, et tabada tuhnimises võimalikke inimesele viitavaid tunnuseid, aga sedamoodi küll vist ikka ei tundunud. Kas elaja vilgas tegevus ka vilja oli kandnud, seda ma enam öelda ei osanud – jälgede tegija ise oli sündmuspaigalt nelja tuule suunas kadunud. Ainult paar sookurge redutasid eemal omasoodu, aeg-ajalt külmavärinaid tekitavaid, otseteed teisest ilmast pärit sõnumeid kuulutades.

(Maastiku järk-järgulisel avanemisel tutvustasid end ka esimesed mõnemeetrise läbimõõduga põllukivihunnikud)

(Mõnda kivikuhja oli kellegi jõuline lihas tuuseldanud nii et maa must ja kivid laiali. Aga kes vägev on nii?)

(Lisaks hunnikutele on kive hilisemal ajal organiseeritud ka madalateks piirdeaedadeks)

(Hallide lindude igavikulised hüüded hallil ajaloolisel maastikul on midagi, mida tuleb ise kogeda. Muinsuskaitsetahvli väide kivikalmete rühmast võib olla kunstiline liialdus, kuid kaadrisse sattunud vägev kivikuhi on kindlasti midagi enamat kui tavapärane kivikoristuse kaassaadus. Loe edasi, siis saad teada!)

Põllukivihunnikud polnud ainus, mida ma seal niiskes võsas kohata lootsin. Maa-ameti kaart oli vihjanud ka muinaspõllu tagumist serva valvavale kivikalmele. Vihjatav asus täpselt omal kohal; tavalistest põllukiviraunadest nii läbimõõdult kui kõrguselt tunduvalt mahukam kuhelik. Ümmarguse põhiplaani põhjal võis teda oletada kivikirstkalmeks, ehkki peale tühjakõhulise metsaelaja polnud seda vist keegi – kah õnneks – veel päriselt läbi kaevanud. Ei teinud seda minagi. Las ta seal valvata, see iidsete aegade pühapaik!

(Võsa vahel asub põllukivihunnikutest kordades suurem kivikalme)

(Ka kalmekivide vahel on tuustitud, õnneks mitte väga sügavalt)
 

Kivikalme(te) ja põldude kombo pole Ranniku-Eestis ebatavaline ning on igati põhjust uskuda, et nad mõlemad kuulusid muistse inimese kodusfääri ühel ja samal ajal. Mõned uurijad (nt Valter Lang) on rõhutanud võimalust, et kivikalmed ehitatigi haritavatele maadele või nende vahetusse lähedusse just sellepärast, et tulevased põlved saaksid kõigile tõendada oma suguvõsa põlist omandiõigust higi ja vaevaga üles haritud maale – üks tubli mausoleum (mis see kalme muud oligi) esivanemate ja teiste suguvõsa liikmete säilmetega oli selleks veenvaim tõend. Ühtlasi sai kodu kõrval puhkavatele kalmulistele olulistel hetkedel külla minna ühise rituaalse pidusöögi pidamiseks või elutoimetustele edenemise palumiseks. Kogu hõim viibis põhimõtteliselt ühes ja samas paigas koos.

(Veel üks Maa-ametist kopeeritud kaart, sedapuhku reljeefvarjutus. Arvukad vinnid Saaremaa pinnal pole muud kui põllukivihunnikud. Kivikalme on plaani paremas osas olev teistest suurem ringikujuline moodustis)
 

Kivikirstkalmeid ehitati meie maal väga pika aja jooksul vahemikus 1200–400 eKr, ehkki vanadesse kalmetesse võidi surnuid vahetevahel matta veel tükk aega hiljemgi. Skandinaavialiku disainiga – sealtkandist arvatakse nende ehitamise kommet pärinevat – matuserajatise keskpaigas on üks, vahel ka mitu kividest kambrikest, nn kirstu. Osad surnud sängitati kirstudesse, osad aga ülejäänud kalmetsõõri alale kivide alla. Leidub ka mõningaid kirstudeta matusepaiku; sel juhul kutsutakse neid kangurkalmeteks. Kumb siis see Taritu oma täpsemalt on, pole lihtsalt peale vaadates võimalik öelda.

 Peaaegu kilomeeter loode pool asub ka teine kivikalme, mis nüüd tagaselja kodus Maa-ameti reljeefkaardi hallivarjundeid uurides näib olevat enam-vähem samasuguse kujuga, aga tol korral ma seda maastikult välja otsima ei hakanud. Ukerdasin hoopis metsast välja maanteele ning rühkisin tagasi öömajja, kus mu kaaslased üksteise järel aegamööda unevallast vabanema olid hakanud. Varsti lahkusime Saaremaa läänerannikult, et ette võtta aeganõudev kodutee ida poole. Õhtupimeduses jõudsime viimaks igatsetud Tartusse tagasi ning järgmisel hommikul alustasime juba tavapärast uut arginädalat. Taritu põllud ja kalmed jäid omale kohale nii, nagu nad kogu aeg olid olnud.

Põhja-Läti passioon: Cērtene linnamägi Smiltenes

 

Jumal ise teab, et ma Lätita kuidagi läbi ei saa. Viimasest sõidust sinnamaale oli möödas vast vaevalt paar kuud, kui vastse aasta hakatusel asus mu südames taas kangesti idanema Läti-igatsus. See on ka hea, et Tartust jääb meie riigi lõunapiir peaaegu et käeulatusse – pole muud, kui leia endale rattad alla või mine või jala. Nagu tegi tudetav luuleng luuletav tudeng Kristjan Jaak juba 200 aastat tagasi, aga näed, inimesed seniajani räägivad. Samas, Kristjan Jaak oli ka a) pronksist ja b) ligi kolm meetrine kolge, nii et mis tal see ikka ära ei olnud, sammus üle metsade ja järvede, astus kogemata lapikuks mõne tagasihoidliku sauna või lamba ning luuletas endamisi nendes tosinas või enamas keeles, mis tal väidetavalt veel enne 21-aastaseks saamist vabalt suus keerlesid. Minule selliseid imevõimeid sünniga kaasa ei antud ning Läti ürgsele kutsele pidin vastama kordades argisemal viisil. Ehk siis – ootasin ära vaba pühapäeva, meelitasin naise endaga kaasa ning sõitsime autoga Valga kaudu Lätimaale. Paar päeva varem ainiti kaarti vahtides olin jõudnud äratundmisele, et Smiltene on lähim linn, kuhu ma veel teadaolevalt jalga pole maha pannud, seega keerasime Valkas õkva sinna viivale teele. Järgnes umbes 45 kilomeetrit sõitu läbi metsade ja külade ja üle Koiva ning lõunaks sisenesime tõotatud linna.

(Smiltene miljöö. Anno Domini 2024)

Smiltene on 5000 elanikuga linnake, omanimelise adminn-üksuse novadsi keskpaik. Siin on keskaegse linnuse varemed (kuhu me ei jõudnud), kirikud luterlastele, õigeusklikele ja baptistidele, poed, pitsa- ja kebabikohad. Tubli pool minu Läti-armastusest on kanaliseeritud mõõdutundetusse Kārumsi kohukeste kummardamisse ning pole saladus, et selle jumaliku taevamanna kodumaal on erinevate maitsete valik hulka põnevam kui meil. Maslow’ püramiidi alumiste astmete betoneerimiseks (+ Kārumsi mõõdutundetuks jumaldamiseks) külastasime esmalt kohalikku kauplust, seejärel Sebra pitsaeinelat ning alles siis olime valmis avastama Smiltene paigavaimu veidi ajaloolisema külje alt. Jalutasime üles kesklinna südamesse, kus künkalael seisis kõrge torniga luteri kirik. Lätis ainulaadse ristikujulise põhiplaaniga jumalakoda pärineb praegusel kujul aastast 1859, kuid kihelkond ise on siinkandis eksisteerinud kirjade järgi juba hiljemalt 14. sajandist (olles esialgu küll katoliiklik). Kiriku uksed olid pühapäeva kohta veidi üllatavalt lukus, aga asi võis olla ka meie endi laiskuses, et juba varakult teenistuse ajaks kohale ei jõudnud. Mis seal ikka, pidime välja otsima järgmise turismimagneti.

 

(Kõrgele künkale kasvanud Smiltene kesklinnas on omakorda kasvatatud kõrge torniga luteri kirik)

Põhja-Läti omavalitsuste kodulehtede kiituseks pean ütlema, et hoolimata paiguti ettetulevast grammatilisest variatiivsusest pakuvad nad väärt teavet ka eestikeelsele huvilisele. Smiltene külastusinfo lehtedelt olin leidnud vihje kusagil läheduses asuvast muinaslinnusest ja kui elus on peale Kārumsi veel üldse midagi, mis mu silmad särama suudab lüüa, siis on selleks mõni linnamägi või muu padrikusse kasvanud muistis. Linna metsasel lõunapiiril olev linnus kannab Cērtene nime ning kõik märgid viitasid, et selle üles leidmine ei tohiks nõuda erilist vaeva. Ja nii ka oli – koht on ära märgitud Google’i kaardil ja mingist hetkest alates osutavad ka tänavatel pruunid suunaviidad temale. Metsaserva jõudnud, jätsime auto parklasse, kus on ka esimene paika tutvustav infotahvel ja tänapäeva Baltikumi linnustemaastikule iseloomulik muinassõdalase puuslik. Edasi viis linnuse manu paeljas jalgrada läbi äraütlemata kauni talvise männimetsa. Äraeksimist polnud peljata, sest siingi aitasid puust viidad sihti hoida. Peagi olime päral.

(Puust sõdalased on Baltimail kaljukindel märk läheduses peituvatest muinasobjektidest. Infotahvli kaart on ka tublisti abiks)
 

(Esimene kohtumine Cērtene linnamäega)

Cērtene linnamägi (läti keeles Cērtenes pilskalns) asub samanimelise jõekese kõrgel-kõrgel vasakkaldal ning on vähemalt sellest küljest looduslikult korralikult kaitstud. Ülejäänud kolme küljega olid lood vähemalt alguses nutusemad, sest neid ei kaitsnud eriti mitte keegi. Järelikult tuli linnuseehitajatel käised üles käärida ja ise midagi ette võtta. Nende pealehakkamise tulemusi võisime meiegi imetleda – linnamäge ümbritseb vägev kraav ja seda omakorda kraavist väljavisatud mullast ja liivast moodustunud vall. Kaitsekraavi põhja ja linnuse ülaserva kõrguste vahe võib küündida kuni aukartustäratava 12 meetrini, kraav ise on kuni viis meetrit lai. Läti linnusteuurijad, kelle väiteid ilmselt võib uskuda, kirjutavad, et nii suuri pinnasetöid pole siin riigis täheldatud ühegi teise mitte-saksa linnuse juures. Olen enam kui kindel, et higi on Cērtene linnuse kujundamisel valatud küll pangede kaupa.

(Võimalik, et juba muiste läks ametlik tee üles mäele kohast, kuhu nüüdki on mõned puust astmed pandud rändajat aitama. Talvel tuleb need küll esmalt lume alt üles otsida. Ühest küljest ääristab linnust kõrge ja järsk looduslik nõlv)

(Mastaapsete kaevetööde kõrval on inime pisike ja väeti. Seisan kraavipõhjas. Vaataja suhtes paremale jääb linnamägi, vasakule kraavi väljastpoolt palistav lisavall)

Üles mäele rühkides avanes mulle vaade linnuseõuele, mis erinevalt kaitsevallidest ja -kraavidest jätab veidi lõpetamatuse mulje. Päris tasast, hoonete ehitamiseks sobilikku pinda kohtab tagasihoidlikult. Seevastu lainetab siin-seal lohkudest ja mühkudest, mille tasandamist lükati nähtavasti prioriteetide nimekirjas kuhugi tahapoole, kuni see tegemata jäigi. Õue kaugem, see tähendab kirdepoolne külg on küll omakorda turvatud korraliku valliga, nii et kes tormakaist vaenlasist alumisest kraavist läbi ning järsust nõlvastki üles pääses, pidi alla neelama mõruvõitu pilli, leides enda eest lisakindlustused. Aga kas selle ülemise valli (ja oletuslikult sellele püstitatud palkrajatiste) taga ka üldse midagi asjalikku jõuti teha, jääb praegu tõepoolest lahtiseks.

(Üles mäelaele tõustes võib väike pingike olla päris kasulik, et korraks jalga ja kopsu puhata. Ringi vaadates aga märkab tähelepanelik silm, et linnuseõu on kuidagi ebaühtlane ja lainetav)

(Järgmine sats puuslikke seisab linnuseõue kirdepoolse valli peal, justkui valvates, et sealtpoolt keegi mäepealseid ehmatama ei pääseks)
 

(All orus aimdub puude vahel Cērtene oja. Aga ta on tõepoolest väga kaugel all)

Ehkki linnusehoovil on täheldatud kuni poole meetri paksust heledavõitu kultuurkihti, pole seni siit leitud ainsamatki potikildu, muust mainimisväärsest kõnelemata. Seegi võib osutada tõigale, et linnuse ehitustöödega jõuti küll osades etappides päris kaugele, aga üleüldiselt polnud pikka kulgemist talle antud. Dateeritavate leidude puudusest hoolimata oletan, et Cērtene linnus võib olla ehitatud millalgi päris rauaaja lõpus, mil see kant kuulus lätlaste Tālava maakonda, või koguni pärast Saksa vallutust 13. sajandi algul – taolisi kolossaalseid mullatöid varem siinpool Läänemerd suurt ette ei võetud. Küll aga on meil kogunenud omajagu andmeid kohalikele rahvastele kuulunud kantsidest, mis kestsid edasi ka pärast ristisõdu või mis võisidki olla rajatud või oluliselt uuendatud alles 13. või 14. sajandil. Eestikeelselt Vikipeedia lehelt Smiltene piiskopilinnuse kohta leidsin, et 1224. aastal olla mainitud castrum Smiltiselle nimelist kohta (väite algallikast “Baltisches historisches Ortslexicon” (1985) polnud mul võimalik asja üle kaeda). Teame, et toonase suure võimu- ja maadejagamise tulemusel hakkas Smiltene kant edaspidiste keskaegsete sajandite vältel kuuluma otse Riia peapiiskopile. Et lähedusse jäid Liivimaa Ordu valdused ning peapiiskopi ja ordu omavahelised suhted läksid puhuti päris palavaks, siis ehitati ilmselt 1350. aastatel vanast linnamäest paar kilomeetrit põhja poole kivist kastell piiskopi valduste kaitseks. Nagu pea kõiki Vana-Liivimaa kantse, rappisid 16. sajandi II poole –18. sajandi alguse sõjad ka Smiltene linnust ning pärast Põhjasõda ehitati vanade lagunenud müüride lähistele juba modernsemad mõisahooned.

(Teine vaade alla, edela või lääne poole. Muu metsa seest eristuvad alumine vallikraav ja selletagune vall)

* * *

 

Kui nüüd keegi võtab Cērtene linnamäe külastamise ka ise tõsiselt plaani, kuid soovib naabruskonnas veel midagi põnevat kogeda, siis püüdku kinni mõni meteoriidikraatrile osutav suunaviit ning sukeldugu söakalt eramajade ja suvilate rägastikku. Kraatrist mööda pole võimalik sõita; sisse aga küll. Passib teine seal, palistatuna smiltenelaste majakestest ja aiakestest. 85-meetrine läbimõõt ja 11-meetrine sügavus on kahtlemata muljetavaldavad. Kraatrile süvitsi lähenenud geoloogid tuvastasid küll, et selle põhjas on kihid tugevasti läbi klopitud, ent seda võis omal ajal teha ka veteks sulav mandrijää, mitte ilmtingimata kosmilised jõud. Aga noh, tore on vaadata ikka.

(Meteoriidikraatriks nimetatud mõneti ebaselge tekkelooga tsõõrik keset Lõuna-Smiltene äärelinna. Telefonikaamera ulatusest jäi väheks, et kogu kupatus ühele pildile mahutada)

Lugusid Saaremaa keskpaigast

Kuna eelmises reisikirjas lubasin jätkata oma memuaare sügisesel puhkusel sooritatud rattaretke kohta, siis tuleb lubadus täita. Kahe esimese päeva kohta, mis keskendusid Hiiumaale, lugege siit, kolmas päev oli niisiis pühendatud Saaremaale. Lõplikuks eesmärgiks oli jõuda Kuressaarde ning seal viimaks Tartu bussile kolida, aga vahepealse 40 kilomeetri sisse mahtus veel nii mõndagi ägedat. Olles ööbimispaigas hommikul kõhu korralikult täis söönud, ratastusin ning külastasin vaimuapetiiseriks Mätja küla lohukivi, mille pinnal on kokku loetud 36 lohukest. Nende funktsioon on erinevatest teooriatest hoolimata jäänud üheks muinasaja suureks müsteeriumiks. Lohukive leidub meie maal kõige tihedamalt Põhja-Eestis, kuid ega nad Saaremaalgi väga haruldased ole. Mätja kivi ümber, näib, korraldatakse vahetevahel külapidusid ja muid pidulikke tseremooniaid – neile osutas sinnasamma püstitatud lipumast.

(Sissejuhatuseks jagan hoopis pilti Saaremaale jõudmise õhtust, kui ühel hetkel pimeduses hiilgavate Angla tuulikute juurde jõudsin)
 

(Mätja lohukivi kaitsetahvli ja lipuvardaga)

(Kivile toksitud/hõõrutud lohud koos taamal oleskleva roostes rauatüki ja musta kiviga, mis võib, aga ei pruugi olla kellegi väikesed ohvriannid)

Siis vurasin mõni kilomeeter eemal asuva Karja kiriku juurde, mis on kaugele kuulus oma erakordselt hästi säilinud raidsisustuse poolest. Kuna kirik oli kinni, siis jalutasin vaid veidi kirikaias, kus on muidugi samuti huvitavat kaemist. Näiteks varikatuse alla reastatud keskaegsed trapetsiaalsed hauaplaadid. Neid on kokku kolm – üks terve ja kaks poolikut – ning nende paesel pinnal võib aimata riste või muid graveeringuid. Aga ka sambaid kaunistavad viinapuulehed ja lõunaportaali kohal kõrguv Kolgata mäe motiiv on imetlust väärivad kivikunsti šedöövrid. Viimasel kujutatakse kolme ristile naelutatud tegelast. Keskmine on mõistagi Jeesus Kristus, kellele tunnevad kogu hingest kaasa kaks naist – tõenäoliselt ema Maarja ja Maarja-Magdaleena. Mõlemal pool Jeesust on risti löödud röövlid. Paremal käel olnud röövel tunnistas Jeesust kui Jumala poega, seetõttu tõmbab ingel tema suust välja kehast lahkuvat hinge, et see paradiisi viia. Vasakpoolsel röövlil jätkus aga võhma kannatustest hoolimata veel Jeesust pilgata, seetõttu pärib tema hinge keegi põrguolend. Kogu dramaatilist stseeni kroonib peene taim- ja põimornamendiga rist ning uuestisündi tähistav kaheksaharuline täht.

(Taamal terendab Karja kirik) 

(Ja kui lähemale tulla, siis selgub, et kirik on veidi suurem)

(Rühm omal ajal kirikus olnud, kuid segastel asjaoludel sealt välja tõstetud hauaplaate)

(Kiviraidur suutis ära tõestada, et ta tõepoolest oli oma elus puulehti näinud, ning enamgi veel, oskas neid ka kivist järgi teha)

(Kolgata mäe stseen kiriku lõunaportaali kohal. Võib-olla stiililt küll terake naivistlik, kuid siiski omajagu dramaatiline)

Üldiselt olen mõlgutanud plaane Karja kirikust ja tema sisekujundusest kunagi siin ajaraamatus lähemalt kõnelda, sest see keskaegne kristlik pühakoda (ehitatud 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses) sisaldab haruldaselt rohkelt igasuguseid muistseid sümboleid ja tähendusi, sealhulgas omajagu eelkristlikke. Aga nüüd hüppasin taas sadulasse ja väntasin edasi edela sihis.

 

Edasine tee läbi Pärsama, Selja ja Haeska sujus võrdlemisi sündmustevaeselt. Oleks ma Maa-ameti kultuurimälestiste kaarti eelnevalt põhjalikumalt läbi kamminud, oleksin ma ilmselt Haeskas veidi põhjalikuma peatuse teinud, sest õkva tee ääres pesitsevad kaks kivikalmet ja muistsete põldude jäänused. Ent õndsas teadmatuses rännumees ei peatunud enne kui Liiva-Putlas. Eesti muinasobjektide supertäht Kaali kraatriväli (mis sündinud ühe mitte nii super tähe kukkumisest keset Saaremaad) jääb Liiva-Putlast vaid veidi üle kilomeetri ida poole. Tõelise pühaduseteotusena loobusin sel korral Kaalist ning püüdsin hoopis ligi pääseda Liiva-Putla põldude vahele peidetud kivikalmele. Põhja poolt lähenemine jooksis liiva – eravalduste märgid külavaheteel seiskasid ühel heal hetkel mu edenemise. Pilguheit kaardile osutas, et kaaluda tasub ka lõunapoolset, Salavere kaudu kulgevat marsruuti. Seal oli talusid vähem ning ehkki rasked masinad olid kalmeni viiva põllutee sõtkunud lootusetuks mudatrassiks, õnnestus mul tee kõrval tahedamat mätast otsides viimaks ihaldatud muinaspaigani jõuda. Kahe põllumassiivi vaheline jäätmaariba pakkus kodu võsatuttidele ja kulu sisse kasvanud kivisele matusepaigale.

(Mudamere ääres, porikalda peal oleks aga mõnus elu tillukesel seal...)
 

(Klassikaline kalmepilt - keset põlde on väike söötis saareke, mida katab võsatukk)

Liiva-Putla tarandkalmet kaevas arheoloog Aita Kustin 1963. aastal, leides kokku viis üksteise kõrvale ehitatud tarandit. Kivide vahel ja all esines põlenud ja üksteisega läbisegatud inimluude tükke. Kalme sünniaeg kuulub kuhugi eelrooma rauaaja algusse, samas on sinna maetud ja panuseid toodud ka hilisel rooma rauaajal ja/või rahvasterännuajal ning mõneti koguni hilisrauaajal. Tegumoodi ja üldist kultuuritausta arvestades on Liiva-Putla matusepaika loetud varajaste tarandkalmete hulka, ehkki Valter Lang on väljendanud ka kahtlust, kas ei võiks tarandid olla vanale matusepaigale lisatud alles rooma rauaaja lõpus. Eelrooma leidude seas on savinõude tükid (nn Ilmandu tüüpi), suured sirbilaadsed noad, mõned üheteraliste mõõkade katkendid, rauast karjasekeppnõelad, kilbikese- ja tutulusekujulised ketasjad ehisnaastud ning pronksist pea ja rauast teravikuga ehtenõel. Päris mitu ehteasja näikse olevat valmistatud kuskil Ülem-Volga – Oka – Dnepri jõgikondade mail, mistap võib Liiva-Putla kalme kuuluda kas ühtedele esimestest idast Saaremaale jõudnud soomeugrilastest või siis käisid kohalikud muinassaarlased idapoolsete rahvastega tihedalt läbi.

(Kividest laotud tarandid on Liiva-Putlas praegugi kohati jälgitavad)
 

(Aga vaatame lähemalt. Mõned kiviread on küll sammaldunud, aga mis seal salata, tarand, mis tarand)

(No ja kui veel lähemalt vaadata, siis näeb, et ridades leidub ka mõningaid sammaldumata kive)

Rooma rauaaja lõpus ja/või rahvasterännuajal lisandus Liiva-Putlasse uus kihistus põlenud inimluid koos spiraalsõrmuste, käevõrudega ja nn Nurmsi tüüpi keraamika kildudega. Mingil põhjusel on muistne, vahepeal ehk unarussegi vajunud kalme sellal taas suurt tähelepanu saanud. Üldiselt on rooma rauaaeg Saaremaal endiselt veel päris kehvasti tuntud ning varem on kogunisti oletatud, et saarlased võisid toona rännata kodupaigast mere taha, kus neist said soomlased. Õietolmuanalüüsid, sealhulgas siitsamast Kaalist võetud, tõendavad aga siiski asustuse ja maaharimise püsimist läbi arheoloogilises mõttes hämarate 2.–4. sajandi pKr.

 

Niipalju mainin veel, et Liiva-Putla tarandkalmest mõnisada meetrit edelas pesitseb terve kivikalmete rühm kokku 13 kalmega, aga ei oska öelda, kas seal midagi uuritud või leitud ka on. Jätsin nad omapead – niikuinii tundusid nad paiknevat liig talude vahel – ning matkasin edasi edela poole. Kuressaare polnud enam ületamatus kauguses, kuid tahtsin iga hinna eest oma teekonda veel ühe vahepeatuse sisse litsuda. Selleks pidi olema ikka hea põhjus, sest minu muidu nii ontlikku olemist hakkas tasapisi, kuid vastiku järjekindlusega morjendama taevast allalangev vesi. Pangest just ei kallanud, ent ka seenevihm suudab korda saata uskumatuid nurjatusi, kui talle piisavalt aega anda. Nii kerkis mu vettimismõõdikule (kutsugem seda kokkuleppeliselt vetomeetriks) pea iga minutiga pügal juurde. Siililegi selge, et taoline ebahumaanne olukord toob varem või hiljem kangemailegi nutuvõru suu ümber. Aga noh, kuna jalgratas oli endiselt terve ja kellgi ei piitsutanud tagant, siis jäin oma jonnile kindlaks ja käiasin Kaarmale.

 

Kaarmas on maalinn ja kihelkonnakirik, mõlemad päris vanad. Alustame maalinnast, kuhu suundusin esimesena. Olin seal varem paar korda käinud, nii et otsimisele aega ei kulunud, aga ka esmakordsele proovijale ei tohiks koha ülesleidmine erilist vaeva teha. Saare- ja Läänemaa maalinnadele iseloomulikult on tegemist jõulise ringvalliga, mis piirab 4800 ruutmeetri suurust siseõue. Omalaadne on Kaarma puhul vaid see, et põhjaküljes on vall mitte kaarjas, vaid üsna sirge, sestap on ka siseõu tavapärase ovaali asemel pigem poolringi või D-tähe kujuline. Uuemal ajal toimetatakse maalinnas mõnikord vabaõhupidustusi, kuid mõistetavalt oli ennemuistsetel aegadel tema otstarve terake teistsugune. Liiga palju teadmisi meie käsutuses veel pole, sest arheoloogilised uuringud piirdusid pikka aega baltisakslase Jean Baptiste Holzmayeri välitöödega 1860. aastal. Tema sai teada, et vall on ehitatud kividest ja mullast, samuti leiti ilmselt puitkonstruktsioonidest pärinevat sütt. Neljajalase (umbes 1,2 meetrise) läbimõõduga õuekaev oli vooderdatud kividega. Linnuselt leitud asjade loetelu on tagasihoidlik, piirdudes käevõru ja pronksist ristpeaga rinnanõelaga. Üldiselt on Kaarma maalinn dateeritud laias laastus 12.–13. sajandisse.

 

(Holzmayer, muide, oli päris tegus ajaloo, arheoloogia ja rahvaluule huviline. Saaremaa uurimislugu võlgneb talle palju)

 

(Kaarma maalinna poole viib asfalteeritud teekene, mis küll veidi enne päralejõudmist häbelikult asfaldist loobub)

(Põhiline väravakäik maalinna sisemusse)

(Siseõu on endiselt viisakas ja hoitud)

(Keegi, võib-olla Holzmayer ise, on kaevanud pika, vallilt hoovile ulatuva tranšee, mille jälg maastikul ei taha kuidagi kustuda)

(Väravakäik number kaks. Topelt teadupärast ei kärise)

(Pildil paremale jääv põhjavall on mingitel põhjustel tehtud sirge, muutes maalinna harjumatult ebasümmeetriliseks. Taamal kõrgub Kaarma kiriku torn)

Mullu, see tähendab 2022. aastal käis Kaarma maalinnal uurimisrühm eesotsas arheoloog Marika Mägiga georadarit sõidutamas. Väga palju uut infot nad selle käigus ei saanud, aga üht-teist siiski. Radaripilt vihjas, et suure põhivalli ümber võis kunagi olla veel teinegi, savist vallike, mille alus maapõuest veel nüüdki vastu kajab. Samuti näis, et linnus oli rajatud omaaegsele jõesaarele, ehkki praeguseks on jõevood kuivanud ega paku enam vähimatki kaitset võõraste eest.

 

Henriku Kroonika Kaarmat ei tunne, seevastu on ta äramärkimist leidnud tundmatu autori loodud Liivimaa Vanemas Riimkroonikas. Saarlased olid 13. sajandi alguse ristisõdades iseenesest aktiivne osapool, kuid erinevalt mõnestki teisest piirkonnast toimus nende vallutamine suhteliselt verevalamisvaeselt. Ka näib, et saarlased säilitasid 1227. aasta talvise alistumise järel üsnagi palju õigusi. See kõik ei takistanud neid kujunenud olukorra üle nurisemast ja võimalusel ka uute võimude vastu relva tõstmast. Niimoodi sündis 1236. aastal Mõõgavendade Ordule hukatusliku Saule lahingu järel (sellest olen veidi kirjutanud siin) ning kuigi 1241. aastal suutsid sakslased saarlased viimaks taas kuulekusele sundida, läks mööda vaid napp paarkümmend aastat ja kõik kordus taas. Sedapuhku oli sündmuste käivitajaks 1260. aastal toimunud lahing Kuramaal Durbe järve ääres, kus leedulased lõid väga valusalt Liivi ordut ja selle abivägesid (välja arvatud neid, kes lahingus ei osalenud või enne seda poolt vahetasid). Saarlased otsustasid taas üles näidata sõnakuulmatust – ja tegid otsustatu teoks. Riimkroonika väitel ei jätnud nad kusagil omal maal kristlasi ellu. Kuipalju selles väites tõtt leidus, on iseküsimus, igatahes kõlbas see hästi karistusretke õigustuseks. 1261. aasta talvel (siis oli lihtsam mööda merejääd Saaremaale tungida) kogusid Liivi Ordu ning Tartu ja Saare-Lääne piiskopid sakslastest, eestlastest, liivlastest ja lätlastest tugeva sõjaväe ning läksid Saare külasid rüüstama. Saarlased olid oma ülestõusukeskuseks valinud Kaarma maalinna, kroonikas nimetatud kui Hag Carmele, ning seda tublisti kindlustanud. Pühapäevale planeeritud piiramine osutus ohvriterohkeks. Esimese rünnaku lõid kaitses olevad saarlased igatahes edukalt tagasi. Nagu riimkroonik sõjamehelikult mõnelgi korral ka vastaseid kiita mõistab, oskasid nad “käituda kitsikuses hästi mehiselt”. Kuid kui “päev juba kaugel oli”, õnnestus piirajatel siiski kants amburite toetusel ära võtta. Kaitsjaist jäid ellu vähesed, järgmised kaks päeva kulus vallutajatel aga linnusest varanduse väljatassimisele. Saarlased olid sunnitud taas alla andma, Kaarma maalinna hilisemast käekäigust me enam midagi ei tea.

 

Kaarma kirik asub maalinnast pelk paarsada meetrit läänes. On arvatud, et tema ehitamist alustati selsinatsel õnnetul 1261. aastal, aga kes see nii täpselt ikka teab. Esimene kivihoone oli ühelööviline ja kolme võlviga, lisa pakkusid kooriruum ja põhjaküljel käärkamber. Vundamendid ei osutunud alguses just üleliia usaldusväärseks, mistap juba 13. sajandil varisesid võlvid sisse. Ajutiseks lahenduseks pandi seejärel kirikule puulagi peale, see variant püsis aga üle saja aasta. Alles 15. sajandi teisel veerandil taastati võlvid, samuti ehitati kirik nüüd kahelööviliseks. Samal aastasajal pandi püsti ka kellatorn. Kokkuvõttes kerkis Kaarmasse üks Lääne-Eesti suurimaid pühakodasid.

(Kaarma kirik on tõega suur, aga kui poleks sügis, varjaksid puud ta sellegipoolest täiesti ära)
 

(Peamine sissepääs kirikusse. Gooti teravkaar on küll pigem aimatav, aga ikkagi gooti teravkaar)

(Üks kahest kiriku sissepääsu valvavast kivinäost)

Kirikusse sisse ma ei läinud, sest uks oli sellelgi kinni, aga põnevat vaatamist leidus piisavalt ka õues. Kiriku seinamüürid on täis sissemüüritud kiviriste ja hauaplaatide tükke. Ühelt kiviplaadilt võis lugeda: “SEL AAS TAL ON SEKIRK WAL MIS SA NUD PET RI PAE WAL AN1407”. Üldiselt ei usuta, et plaat ja tekst pärineksid ka tegelikult aastast 1407, ega usu seda minagi – kirjapilt näeb selleks välja veidi liiga modernne (loe: lihtsalt loetav). Aga mingit ajalooline väärtus on tal nähtavasti sellegipoolest. Vanu kivist riste sirgus ka kirikaias, samuti oli kümnete ja kümnete põnevate raiddetailide majutamiseks püstitatud mingi ajutise loomuga varikatus (ehkki nagu nägime, ei tule ajutiste lahenduste pikaealisusest näiteid kaugelt otsida).

(Kui seda fotot piisavalt kaua ainiti vaadata, siis joonistub üldise paekivihalluse taustal välja üks sõõridega kaunistet kivirist)

(See rõngasristiga hauaplaat torkab aga palju kergemini silma)

(Kiviplaat teatab vanadest aegadest. Konsensus ütleb, et plaat ise nii vana pole)
 

(Rohetav kivirist kirikaias)

(Kodutute raiddetailide varjupaik. Või romula, kui soovite)

Kuressaare polnud enam sugugi kaugel – mingi tühised 12 kilomeetrit – , ent süvenev vettimus muutis viimase rännulõigu virilaks kogemuseks. Viimaks jõudsin ma tõotatud linna, kus väsinud ja tüdinud rändur sai süüa-juua ja veidi kuivada. Isegi jalad olid jõudnud selleks ajaks ära märguda. Jäi veel vaid viimane etapp, bussisõit Kuressaarest Tartusse, mis möödus kuivade varusokkide hellas embuses ja üleüldises apaatsuses. Hilisõhtuks olin kodus tagasi. Sõit oli läinud väsitavalt, aga hästi. Täpselt nii, nagu olingi eeldanud.

HIIUMAA: muistised ja muud toredad kohad

 

Hiiumaa, see Eesti suuruselt teine saar, jääb minu peamistest liikumisteedest just sedapalju kõrvale, et ma sinna lihtsalt niisama ei satu. Viimasest reisist oli möödas juba viis aastat ning kokku olin ma saarel käinud vast kõigest neli korda. Juba suvel mõlgutasin mõtteid võtta sügisel üks kosutav puhkus ja Hiiumaale rännata, oktoobri lõpuks oli aeg viimaks küps mis küps. Erinevalt varasematest matkadest tahtsin seda maad vahelduseks tunnetada jalgrattasadulast, nii et töötasin ratta transpordiks välja keeruka logistika, lootuses, et kõik sujub plaanikohaselt. Sündmustest kärsitult ette rutates tõden rahuloluga, et kõik olulised momendid toimisidki kõige paremate soovide järgi. Ühistransport püsis graafikus, jalgratas püsis terve ning ka majutusasutused ei võtnud kanajalgu alla, et end minu eest putku panna. Mida sa hing veel ihaldada võid! Hiiumaa – ning hiljem ka Saaremaa – pakkus lisaks varemnähtule ka tubli annuse uusi paiku ja kogemusi. Otse loomulikult kolasin oma erikonditsioonist tingituna niipalju kui võimalik igasugustel muististel. Viimaste poolest pole Hiiumaa seni eriti tuntud, kuigi teenimatult. Jah, vahest ainult Kõpu poolsaar oma kiviajaga on jõudnud laiemasse teaduskäibesse ja sealt mõnevõrra populaarteaduslikku kirjandusse, aga kõik muu on sisuliselt tume maa. Vististi kipume tänu ühele keskaegsele nendingule endiselt vaikimisi eeldama, et eks ta üks “tühi saar” vist oli – isegi kui arheoloogia on õigupoolest juba tükimat aega vastupidist tõestanud.

 

Kõpu kanti ma tänavusel oktoobrikuisel rännakul ei tükkinud, pealegi kirjutasin ma temast üht-teist juba oma viie aasta taguse käigu järel (loe siit). Nüüd tahtsin näha, mida huvitavat mujalt leida võib. Tartust võtab Hiiumaale sõitmiseks nii ehk teisiti tublisti aega ning sõiduvahendist sõltuvalt ka raha. Lahendasin jalgrattatranspordi sedamoodi, et kõigepealt sõitsin rongiga Tartust Tallinna ning pärast pooltteist tundi rahulikku pealinnas passimist kupatasin ratta ja iseenda Haapsalu bussi peale. Haapsalus kruvisin ratta taas sõiduvalmiks ning väntasin ühe soojaga kaheksa kilomeetrit Rohukülla, kus asub teadagi sadam ja käib praam. Tänapäeval võtab sõit üle Väinamere Heltermaale tund ja veerand; kui mu jalgratas kolmveerand neli Hiiumaa püha pinda puudutas, oli mul valget aega jäänud veel umbes tunnikese jagu. Seda oli Pühalepa ümbruse pärandmaastiku pärlite avastamiseks täpselt parasjagu.

 

Eeltöö kaardiga tuleb selliste pisut ajakriitiliste käikude puhul väga-väga kasuks, muidu võib viljatutele otsingutele kuluda terve igavik. Esimesena tahtsin külastada kohta, mida olingi tulemusteta taga ajanud juba viis aastat tagasi. See on Heltermaalt veidi lääne pool Valipe küla maadel asuv keskaegne kivilinnus või õigemini see, mis tast järgi on jäänud. Juba küla nimi ise on suure tõenäosusega “Vallipea” hiiupäraselt lühenenud variant ning osutab linnusele. Kuna koht on muinsuskaitse all, on ta ka Maa-ameti kultuurimälestiste kaardirakenduse abil leitav. Möödusin kohalikust lambakarjast, peitsin jalgratta kadakate vahele ning ukerdasin puude vahele, kus valendas muinsuskaitsetahvel ning aimdus ümbritsevast kõrgem kühm.

(Muinsuskaitsetahvel tutvustab Valipe linnust II aastatuhande alguse maalinnana, mis on, noh, mõneti eksitav. Maalinnaks nimelt kutsutakse 13. sajandi vallutuse eelse taustaga ringvall-linnuseid, Valipe puhul aga on seniste andmete põhjal selgelt tegu kesk- ja varauusaegse kivilinnusekesega)
 

(Linnuse vundamendil kasvavad puud, puisniit poolkaarena ümber)

Kui Rootsi võimud kirjutasid 1564. aastal ilusate ruumidega ilusast kivimajast, siis aastaks 2023 oli sellest saanud korratu kuumaastik. Leidub koguni muidu päris soliidseid teoseid (näiteks Eesti Kohanimeraamat), mis kahtlevad Valipel igasuguste päris-kindlustiste olemasolus, kuid tegelikult on meie käsutuses siiski piisavalt kirjalikke ja ainelisi andmeid, mis neid kinnitavad. Pole küll päris selge, millal tõsisemad ehitustööd siin omaaegses mererannas algasid (ning kas meri ulatus veel sellal päris ehitusobjekti kõrvale), kuid Wallipe on mainimist leidnud 1529. ja 1544. aastal, mil see kuulus Joachim Hesse suguseltsile. Arheoloog Jaan Tamme juhitud kaevamistel 1974–1975 saadi teada, et siin oli 27 × 18,5 m suurune nelinurkne hoone, millel kuni 1,2–1,4 meetri paksused kiviseinad. Välja puhastati ka keldrisse viiv trepp, mis praegugi on osaliselt nähtav. Kultuurkiht, pehme nagu ema pai, katab ka hooneaset ümbritsevat perimeetrit.

(Salapärane keerdtrepp läheb kuhugi, aga kuhu, see on saladus)
 

(Linnuse kõrval on keegi usinalt kultuurkihti tuhninud. Kahtlus langeb sedapuhku lammastele ja/või metssigadele)

Keskajal oli Hiiumaa jagatud edelapoolseks Saare-Lääne piiskopi ja kirdepoolseks Liivimaa Ordu osaks, Pühalepa kihelkond koos Valipega kuulusid viimasele. Nii ongi oletatud, et siin resideerus ordu kohapealne esindaja landsknecht koos abijõududega. Nagu teame, lõpetas Saksa Ordu Liivimaa haru oma eksistentsi varsti pärast 1560. aasta kuulsusetut lüüasaamist Härgmäe lahingus. Põhja-Eestis, Hiiumaal sealhulgas, hakkasid tegutsema rootslased. 1576. aastal tegid Valipel kurja Hiiumaad rüüstanud Vene sõjaväe koosseisu kuulunud tatarlased, ent paar aastat hiljem võtsid Rootsi võimud linnuse uuendamise ja relvastamise suuremalt ette ning Vene vägede järgmisel, 1579. aasta talvel sooritatud Hiiumaa-retkel oli Valipe kohalike mõisameeste peamine tugipunkt. Pärast Liivimaa sõda ei leitud linnusele aga enam head otstarvet ning nii ta lagunema hakkas. Võin päris kindel olla, et ümberkaudsed talud ei jätnud kasutamata soodsat võimalust linnusemüüridest oma ehituste jaoks kive näpata, mistõttu tulebki nüüd siin rakendada head fantaasiat omaaegsete olude ettekujutamiseks. Selline on Hiiumaa ainsa linnuse saatus.

 

Pühalepa kirik on Valipe lähinaaber – nende linnulennuline vahemaa on vaid tera üle kahe kilomeetri – ning samuti keskaegne. On pakutud, et pühakoda ehitati siia juba 13. sajandi teisel poolel (järelikult pidi siin juba muinasajast saati elama piisavalt inimesi, kellest kogudus moodustada). Sellal tal veel kellatorni küljes polnud. Liivimaa sõja rüüsteretked tabasid ka kirikut valusalt, kuid hoone taastati siiski kiiresti. Suuremaid ümber- ja juurdeehitustöid on tehtud alates 17. sajandist vähemalt kord saja aasta jooksul. Nõukogude ajal kasutati kirikut laohoonena ning tema olukord muutus aina halvemaks, kuid taasiseseisvumine päästis ta kõige hullemast ning nüüd on asjad taas enam-vähem normaalsed.

(Pühalepa kirik)
 

Pühalepale jõudes jätsin ratta kirikaia piirdemüüri äärde ning jalutasin ümber kiriku. Kirikaia põhjaosas kohtasin mitut tõenäoliselt 17. sajandi kiviristi – nii klassikalisi lihtsate labadega kui ka rõngas- ja ketasriste, mõni küll natuke katki. Kiriku lõunamüüri küljes võis kerge vaevaga aimata mingi juurdeehitise vundamenti, uks kirikusse oli siin aga paekivide ja silikaadiga kinni müüritud.

(Lihtsamat sorti kivirist Pühalepa kirikaias)
 

(Keerulisemat sorti kiviristid Pühalepa kirikaias. Vasakul ratasrist (natuke katki), paremal nii-öelda ketasrist)

(Vanast juurdeehitisest on jäänud selgelt aimatav jälg, aga see uks enam niisama ei avane)

2021.–2022. aastal liigutati kiriku ümber tublisti pinnast, mistõttu Monika Reppo ja Martin Malve neil töödel arheoloogi pilku peal hoidsid. Leiumaterjal oli mitmekülgne. Näiteks saadi münte 14.–20. sajandini (varasemalt on leitud ka paar 13. sajandi münti), ehtejuppe, rõivastuse detaile ja muud. Kirikuesise platsi leiud võivad pärineda siin pühade ajal (näiteks kiriku nimipühaku Laurentiuse mälestuspäeval ehk lauritsapäeval 10. augustil) toimunud laatadest ja pidutsemisest. Tähtis koht on olnud kindlasti ka kirikust umbes sadakond meetrit põhja pool olnud Suuremõisa kõrts, kuhu paljud kirikulised enne kodutee ette võtmist “mõneks ajaks” sisse astusid. Kõrtsivaremete juures üllatas mind kirikutorni vana tipp ehk kiiver. Hiljem lugesin, et see tõsteti torni otsast alla alles tänavu jaanuaris ning asendati täiesti uhiuuega. Mis vanast edasi saab, seda ma ei tea. Võib-olla jääbki kõrtsimüüridele seltsiks.

(Kiriku ees käisid vanasti siinkandi kõige kõvemad peod, mille käigus juhtus nii mõndagi. Näiteks kaotati väärtesemeid)
 

(Kiriku vana tornikiiver on viidud seltsi pakkuma kõrtsivaremetele. Koos on ikka veidi julgem)

Kirjasõnas on avaldatud jutt Pühalepa kiriku kohal kasvanud hiielepikust, mis kristluse saarele jõudes maha raiuti, kuid ega ma nii vanadest aegadest kõneleva loo autentsuse kohta midagi tarka arvata ei mõista. Teine rahvajutt kõneleb Vanapaganast, kes soovis kirikut suure kiviga visata, aga heide läks pisut mööda. Selle tõepäras mul kahtlusi pole, sest nägin oma silmaga Kärdlasse viiva maantee lähedal hiiglaslikku rahnu, mis uuel ajal on igaks juhuks looduskaitse alla võetud (ilmselt selleks, et Vanapaganal poleks enam õigust sellega oma viset korrigeerida). Aga Vanapagana kivist edasi mööda väikest teed põhja poole ootas mind miski, millega kohtumiseks ma polnud küll vaimselt piisavalt ette valmistunud…

(Vanapaganal polnud ilmselt meeles mõlkumas kõige sõbralikumad mõtted, kui ta selle kivi Pühalepa kiriku suunas teele läkitas. Paraku läks heide mööda)
 

Muinaspaikades ringi hulkudes ma enamasti tean, millega parajasti tegemist, sest isegi kui neid põhjalikumalt uuritud pole, annavad mingid välised või muud märgid aimdust koha kunagise otstarbe ja iseloomu kohta (pole hullu, kui nad vahel ka eksiteele juhatavad – arheoloogia pakub sageli võimalust oma algseid vankumatuid seisukohti korrigeerida). Aga Hiiumaal otse Pühalepa kiriku külje all on ka üks niisugune koht, millest ei mõista õieti ööd ega mütsi arvata. Tõsi, tal on olemas nimi, isegi mitu – Põlise leppe kivid, Põhilise leppe kivid, Püha leppe kivid, Vanapagana kivid ja Otimägi. Nagu veidi nutikam lugeja juba ehk aimas, on objekti oluliseks komponendiks kivid, sellised suuremat sorti. Kivi on hea kauasäiliv materjal, millest teha ajakindlaid asju ning seetõttu trehvab neid üsna sageli arheoloogiaski. Aga päris sellisel kujul, nagu siin Pühalepas, ma neid vähemalt Eesti piires mujal ei tea.

 

Püüame seda kõike kirjeldada. Põlise leppe kivid on parajalt suurtest kividest (üksinda neid kindlasti ei tõsta, kahekesi samuti mitte) kokku kuhjatud inimesest kõrgem hunnik. Ümber hunniku lamab hajusalt samuti hulk kive. Kivid on kamardumata ning oma helehallide külgedega jätavad nad vägeva mulje. Kogu kupatusele on püütud anda igasuguseid seletusi. Mõnede meelest on see Stonehenge’i vaimus kokku kantud muistne observatoorium, püha hiis, jumalatega suhtlemise koht, kivikalme või kohaliku mõisniku Ungern-Sternbergi katse ehitada endale Egiptuse vägevate eeskujul püramiid. Kivikalme, muide, kipub olema üks populaarsemaid selgitusi, mis on jõudnud otsapidi ka veidi teaduslikuma ambitsiooniga kirjavarasse. Näiteks Muinsuskaitseameti arhiivis hoitav mälestise pass 1971. aastast pakub seda kivikalmeks vanusega I aastatuhande lõpp e.m.a. Vello Lõugase ja Jüri Seliranna raamat “Arheoloogiga Eestimaa teedel” (teine trükk 1989) on skeptilisem ega usu selle muinasaegsust. Niisama tasub küllap jääda rahulikuks entusiastlike väidete suhtes, mille kohaselt asuvat just siin Skandinaavia allikais mainitud 600. aasta paiku Eestis sõjaretkel langenud kuningas Ingvari matusepaigaga (see kõik juhtunud Steini, s.o. Kivi nimelises paigas). Minu teada pole selle hunniku juurest veel midagi mainimisväärset leitud. Aga et tegemist on päris monumentaalse monumendiga, selles pole kahtlustki – minge vaadake ise üle, kui muidu ei usu! 

(Põlise leppe kivid annavad palju võimalusi fantaasiale, aga teaduslikult neid minu teada õieti uuritud polegi)

(Põhihunniku ümber on hulgaliselt hajakive. Justkui asteroidide vöö Hiiu versioonis)

(Ka muinsuskaitsetahvel näikse pooldavat kalme teooriat. Paraku mind tal veenda ei õnnestunud)
 

Jätame küsimuse Põlise leppe kivide vanusest lahtiseks kuni uute valgustavate andmete ilmsikstulekuni ning liikugem veel veidi Pühalepa kandi pärandmaastikul ringi. Pimedust tiksus iga minutiga kraadi võrra juurde. Möödusin kiirelt kihelkonnakalmistust ning käänasin hääd kätt, itta. Seal asub keset laugeid rohumaid veidi kõrgem seljak (vististi omal ajal merest tõusnud maatriip), millele on rajatud kivikalme. Kuigi kohta vist põhjalikumalt kaevatud pole, usun ma temasse kui matusepaika siiski veidi rohkem kui Põlise leppe kividesse. Miks? Esiteks näeb ta välja selline, nagu kivikalmed mujalgi Eestis – ümbritsevast pisut kõrgema koha peal, poolenisti rohtu ja maakamarasse peitud raudkivid, peal kasvamas puud ja muud. Mis selle komplekti sees veel peidus võiks olla, on juba eraldi jutt (sealjuures kindlasti põnev jutt), aga igatahes tundub täitsa realistlik eeldada tema pärinemist nooremast pronksiajast või vanemast rauaajast. Võib-olla aitaks isegi rannasiirdekronoloogia (meetod, mille abil tuletatakse, kus rannajoon mingil ajahetkel parajasti asus) kaudselt kalme vanuse määramisele kaasa. Muinasaegseid muistiseid on Hiiumaal võrdlemisi vähe, aga siin-seal ikka elu käis, ka väljaspool Kõput.

(Halli päeva viimane valgus embamas Pühalepa kivikalmet, millest võib tõesti uskuda, et ta on see, kelleks teda peetakse)
 

Nüüd oli käes viimane aeg jätta õhtused kondamised sinnapaika ning alustada teed Kärdlasse, kus mul oli valmis vaadatud öömaja. Paarikümne kilomeetri läbimine jäi juba suuresti pimedasse, ent hoolimata kergest seenevihmast ja paiguti nulli kanti langenud kraadidest – mõnes kohas kattis maad koguni õrn lumekord – õnnestus mul valutult Hiiumaa pealinna jõuda. Kui autod mööda sõitsid, jäin pigem tee äärde seisma, sest elusast peast on matka toredam teha ning teatavasti kes kardab, see ei kahetse. Öömajja jõudnud, oli mul piisavalt aega, et korralikult puhata ning paika panna järgmise päeva üksikasjad. Kavas oli läbida 80 kilomeetrit.

 

Järgmine päev oli kuiv ja tuulevaikne. See kompenseeris täielikult soojakraadide nappuse (kõige enam vast 2 või 3) – sõita oli mõnus ja kilomeetrid lausa laulsid rataste all. Alustasin sõitu juba kella üheksa ajal, et valget aega maksimaalselt ära kasutada, tegin esmalt väikese huviringi vaikses Kärdlas ning seejärel kalibreerisin suuna läände. Enne ma seisma ei jäänud kui Reigi kiriku juures. Ehkki Reigi on üks neljast Hiiumaa kihelkonnast, on kirik siin õigupoolest üsna uus. 16. sajandil asunud siin saare looderannikul puust kabel. Kirikust on esimesed andmed Rootsi ajast, täpsemalt 1627. aastast. 1690. aastal ehitati uus, samuti puust pühakoda, mida peamiselt kasutasid oma hinge päästmiseks kohalikud rootslased. Neid elas Reigi kandis päris arvukalt kuni saatusliku 1781. aastani. Rootslastest talupoegadel olid nimelt suuremad õigused ja vabadused kui nende eestlastest naabritel, ent selline sõltumatus ei meeldinud kohalikele aadlikele. Pikk kohtuskäimine maaomanike ja talupoegade vahel päädis ajaloo keerdkäikude tõttu sellega, et keisrinna Katariina II andis välja ukaasi peaaegu tuhande Hiiumaa rootslaste ümberasustamiseks Ukrainasse. Küüditamine oli neile ränk, kuid ellujäänutel läks korda end uues asukohas sisse seada ning Hersoni oblastis Gammalsvenksby (‘Vana-Rootsiküla’, ukraina keeles Старошведське) külas leidub praegugi mõni vanem rootsi keelt mõistev inimene. Küla asub Dnepri jõe paremal kaldal ning on nende ridade kirjapaneku hetkel üsna rindejoonel, aga loodame parimat. Reiki jäid pärast ümberasumist alles vaid mõnisada kirikumõisa rootslast, kelle küla kannab nüüdki Rootsi nime. Koguduses hakkasid aga tooni andma eestlased. Praeguse kivist kiriku lasi ehitada parun von Ungern-Sternberg oma vabasurma läinud poja mälestuseks. Hoone valmis 1802. aastal ning pühitseti ei kellelegi muule kui Jeesus Kristusele enesele.

(Reigi Jeesuse kirik ja kalmistu)
 

Reigi kõrval Kõrgessaarest käänab tee sisemaale Laukale ning sealt veel kümmekond kilomeetrit edasi asub imetilluke Hüti küla. Kaugemast minevikust pole siin suurt midagi teada, aga varauusaegse tööstusajaloo andunud fänkonnale tähendab Hüti väga palju. Aastatel 1628 – umbes 1664 toimetas Hütis klaasikoda (saksa keeli Glashütte, rootsi keeli Glashytta – neist ka kohanimi). Ettevõtmise algatus tuli krahv Jakob de la Gardie’lt, kes leidis, et paik sobiks hästi erinevate klaastoodete valmistamiseks nii Rootsi Kuningriigi kui ka välismaisele (eelkõige Venemaa) turule. Ahjudele vajalikku kütet pakkusid ümberkaudsed suured metsad, liiva klaasi valmistamiseks leidus samuti kuhjaga ning tugevaks boonuseks olid kohalikud eesti talupoejad pärisorjad, kellele võis igasuguseid koormisi kaela keerata. Mõistlik ettevõtja ainult nendele loota ei tohtinud, sest ilma spetsiaalse koolituseta ei võinud üks keskmine Hiiu talupoeg ju teada, kuidas peeni klaasnõusid valmistada. Kodus ajas ta ilmselt läbi lihtsate pommikindlate puu- ja savinõudega. Seetõttu töötas parimatel päevadel klaasikojas 30–35 palgatöölist eesotsas klaasimeistritega. Nemad mõistsid teha ilusaid ja kvaliteetseid asju – aknaklaasi, pudeleid, apteegi- ja laboratooriuminõusid ning isegi joogianumaid. Toodang eksporditi Haapsallu, Tallinna, Stockholmi ja teistesse sadamalinnadesse, aknaklaasi ostsid ka kohalikud mõisad ja kirikud. Lõpuks sõid uued Rootsi klaasikojad Hüti äri konkurentsist välja. Jakob de la Gardie poeg Axel Julius ei suutnud tootmismahtusid hoida ning tegevus kuivas aegamööda kokku.

 

Kirjalikele andmetele Hüti klaasikoja tegutsemisaastatest on väärtuslikku lisa andnud arheoloogia. Aastatel 1958–1961 kaevas Hütis klaasikunstnik ja klaasehistöö professor Maks Roosma, kes selle ainulaadse paiga ka Eesti ajalooteadusele paremini tuttavaks tegi. Mis räägikski ettevõtte tootevalikust paremini kui maha jäänud toodang ise?! Klaasikillud, aga niisamuti ka sulatusahjude ja muudeks töödeks vajalike rajatiste asemed on ju seal kusagil rohukamara all endiselt alles, kokku umbes 2500 m² suurusel maa-alal. Ehkki tihedamast inimtegevusest eemale jäänud, pole klaasikoja asukohal ka praegu lastud võssa kasvada. Kes juhtub sinna sattuma (aga päris ehku peale võib see keeruliseks osutuda), leiab eest asjaliku infotahvli ning armatuurrauast ja pudelitest loodud pentsiku mälestusmärgi. 

(Kunagise Hüti klaasikoja asukoht. Üksik halliks tõmbunud post on muide ainus, mis säilinud vanast tuulikust)

(Abstraktne skulptuur armatuurrauast ja pudeleist meenutab Eesti tööstusajaloo esimesi klaasiseid peatükke)
 

Hütist jookseb kruusatee läbi Hiiumaa südame metsade, mida inimeste asemel asustavad igasugused kodustamata elajad. Neile peavad kütid sügisel jahti. Kuulsin minagi oma sõidul paari pauku, ent, lootes siiralt juhusliku kuuliga mitte pihta saada, väntasin vapralt saare idarannikule. Käina lähedal tuli inimasustus tagasi ning miks ta polekski pidanud – on ju Käina kihelkond Pühalepa kõrval üks Hiiumaa vanimaid, kuuludes Saare-Lääne piiskopi otsesesse valitsemisalasse ehk stifti. Esimest, meremeeste kaitsjale Nikolausele pühendatud puust kabelit on oletatud Käinas juba alates 13. sajandist. 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi esimesel veerandil pandi püsti kivikirik, mis sedakorda pühendati Pühale Martinile. See oli igati ilus, kuid hakkas ebastabiilse aluspinnase süü läbi juba peagi vajuma, mistap lisati müüridele 1660. aastatel massiivsed tugipiilarid. Koguduse kasvades tuli 19. sajandi keskpaigas taas hakata mõtlema ümberehituste peale; lahenduseks lisati kiriku lõunaküljele 1860. aastaks päris pirakas osa juurde. Nüüd hakkas ristirahvas jumalakotta sisenema lõunast ning palvetama põhjaseina tõstetud altari suunas (täpsustuseks: kirikutes on altar reeglina ikka idakaares). Jumalateenimist uus ruumijaotus ilmselt ei seganud. Küll aga sai saatuslikuks 1941. aastal kirikule langenud Saksa süütepomm, mis kiriku sisustuse maha põletas. Paekivised müürid jäid okupatsioonivõimude lükata-tõugata (see tähendab, kujundlikult kõneldes) ning alles taasiseseisvunud Eesti Vabariigis sai hakata kirikut siit-sealt kõpitsema. Nagu juuresolevailt piltidelt näha, pole töö selles vallas veel kaugeltki lõppenud, aga eks saame näha, kuhu asi viimaks omadega välja jõuab. Loodetavasti lõpuni välja.

(Käina kiriku varemed)
 

(Käina kiriku torn oli kõrge ja sihvakas, aga et ta heast peast kokku ei kukuks, pidi talle juurde ehitama kükloopilised tugibastionid)

(Sisevaade Käina kirikule. Sisustuse põletas süütepomm. Vähemalt on vana altariosa taas katuse all)

Kirikut ümbritsev pühitsetud muld peidab endas paljusid Käina kihelkonna lahkunuid. Teada on nii mitmeid auväärseid isikuid pereliikmetega kui ka arvukad Põhjasõja päevil möllanud katku ohvrid, kelle nimesid me enam kusagilt välja otsida ei saa. Nõukogude ajal tehti kiriku kõrvale masina-traktorijaam, millega hävitati suur osa kirikaiast vähemalt maa peal ära. Praeguseks on sellest kõigest järgi jäänud üpris vähe.

(Raudketid piiritlevad hauakabeli vundamenti. Siit on leitud kokku seitse luustikku, arvatavasti 18. sajandi kirikuõpetajate Tunderite pereliikmed)
 

Ometi ei soovinud isegi kihelkonna tragimatel aegadel kõik selle elanikud oma lahkunuid kirikaeda sängitada. Nagu eestlased mujalgi, on hiidlased ilmselt suurest kiindumusest kodu vastu eelistanud hoida oma kallid kadunukesedki enda lähedal. Üks selliseid kohalikke külakalmistuid on teada näiteks Käina kirikust linnulennult vaid umbes poolteist kilomeetrit eemal Nõmmel. Viita kalmuna tuntud matmispaik asub talude kõrval metsatukas ning väga palju rohkem temast õieti teada polegi, nii et pakume laias plaanis kasutusajaks kesk- ja varauusaja ning loodame, et dateeringuga väga tõsiselt võssa ei pane. 

(Nõmme Viita kalme on praegu pealtnäha lihtsalt üks suvaline koht metsatukas)

(Ka metsatukas sees ei lähe üldmulje suurt selgemaks)
 

Käinast ja selle ümbrusest sõitsin nüüd kiirustamata lõunasse, Emmaste kihelkonda. Ilm oli endiselt vaikne, valget aega piisavalt, kõhtki mitte veel liiga tühi – kõik oli nii, nagu vaja. Põgusa peatuse tegin Prassi küla metsavahel, kus Muinsuskaitseameti andmetel asub veel üks tõenäoliselt kesk- või varauusaega kuuluv matusepaik, kohalikuks nimeks Sõjaaegne kindralihaud. Mis sõda ja mis kindral, jääb saladuseks, nagu seegi, kas viimati ei või tegemist olla siiski rahuaja tsivilistide kalmistuga. Pink kaitsetahvli kõrval oli meeldiv taristulisand, aga kuna mu jalad veel nõtrusest päris all ei värisenud, siis loobusin viisakalt pakutavast teenusest ning kolistasin selle päeva viimase arheoloogilise objekti juurde. Sealsamas Prassi külas, kalmest mõnisada meetrit edelas asub nimelt ka asulakoht/rauasulatuskoht. Üks jupp sellest näis olevat hävitatud kruusakaevamisega, kuid suurem jagu siiski kenasti alles. Kahju ainult, et info siit saadud leidudest peitub tõenäoliselt vaid ametkondlike arhiivide sügavuses ning ma ei tea poolt sõnagi koha vanusest või muust. Mitte et info leidmine oleks teab mis ületamatu vägitegu, aga olen laisk ja pealiskaudne ning tahan kõike kiiresti ja vaevata kätte saada. Ehkki, kui juttu tuleb asulakohtadest, siis on leidudeks tavaliselt potikillud, ning kui rauasulatusest, siis šlakikänkrad. Usutavasti pärineb antud muistis kalmega sarnaselt kesk- ja/või varauusajast.

(Kindralihaud Prassi külas. Kui kindrali omaksed peaksid tulema teda haua peale mälestama, saavad nad pingi peal väsinud jalgu puhata)
 

(Sama koht, teine rakurss. Rahvasuu teab Eestis kõnelda paljudest sõjaväelaste matusepaikadest, aga enamasti on nad siiski täiesti rahuaja kalmed, kuhu kohalik rahvas oma surnuid sängitas)

(Prassi asulakoht/rauasulatuskoht. Siin nad elasid, siin tegid nad rasket metalli)

Emmaste oli Prassile juba väga lähedal. Toidupoest varusin endale vajalikku moona ning kui juba seal olin, otsustasin ära näha Hiiumaa kihelkonnakirikuist noorima. Emmaste kirik sai valmis 1867. aastal ning hakkas teenima senise Käina kihelkonna lõunaosa rahvast. Võrdluses teiste, vanemate pühakodadega näib ta kuidagi tagasihoidliku ja madalana (ehkki on täiesti normaalmõõtmetes). Kirik nähtud, sõitsin mööda sinkavonkalist marsruuti Hiiumaa lõunaranda Sõrule, sest õhtul pidi sealt sadamast väljuma laev üle Soela väina Saaremaale. Logelesin sadamahoone tühjas ooteruumis ning lugesin ajaviiteks kohalikke ajalehti, pisut enne väljasõiduaega vantsisin rattaga praamile. Olin seal kusjuures ainus mitte-autoreisija. Kell pool kuus oli väljas juba täiesti pime, sestap eelistasin terve tunnise sõidu passida sees. Triigis lülitasin rattal tuled sisse ning kui kõik autod olid pimeduses oma teed läinud, pressisin nii kiiresti kui jalad võtsid veel 12 kilomeetrit, kuni leidsin Karja kiriku lähistelt Mätja külast üles oma rännaku teise ööbimiskoha. Matka viimase, kolmanda päeva pühendasin Saaremaa teedele ja muistsetele maastikele, neist kirjutan aga lähemalt järgmises postituses.

(Emmaste kirik)